Muinas-Egiptus

Egiptuse kultuur tekkis Niiluse kallastel juba enne 4. aastatuhande algust eKR., egiptlaste esimese kuninga, legendaarse Menese võimuletuleku ajaks arvatakse olevat aasta 3100 eKR. Egiptuse ühiskonda valitses ja määras usk. Püramiididesse oli kätketud määratu sümboolika. Nii sümboliseeris püramiidi kuju maapinnale langevaid päikesekiiri, võimaldades püramiidi käsitada kui teed, mida mööda vaarao hing siirdus taevasse. Sümbolid ei puudunud ka püramiidide sisemusest. Seintel olevad seinamaalingud kujutasid nii lahkunu maapealset kui ka tulevast, igavest elu.  Vaarao polnud mitte ainult valitseja, vaid ka jumalus, kes valitses ja määras kõike, kaasa arvatud rõivastus.

Naised
Naised, eriti aga emad olid Muinas-Egiptuses igati auväärses ja lugupeetud seisundis. Seda tõestab ka iidne papüürus, mille sõnum on ligikaudu järgmine : "Ära iial unusta oma ema...Pikka aega pidi ta sind vaevaga oma kehas kandma ja hoidma ning õige aja saabudes siia maailma sünnitama. Järgmised kolm aastat kandis ta sind truult oma seljas ja toitis oma rinnaga. Ta ei pidanud paljuks õpetada sulle puhtusepidamist. Kui lõpuks jõudis kätte aeg hakata saama kirjutamise ja arvutamise õpetust, tõi ema kodust iga päev su õpetajale õlut ja leiba. " Siiski olid naised meestest madalamal sotsiaalsel astmel. Poisid käisid koolis, tüdrukud aga mitte.
Riietumine: Tänaseks on egiptuse rõivastus unustusse vajunud. Paljud tänapäeva disainerid kasutavad egiptuse rõivastuse funktsionaalsust ja lihtsust ka tänapäeval. Äärmiselt inspireeriv on Cleopatra.

                               

Valge linane skenti - meeste lühike mähkseelik - ja kalasiris - pikk liibuv tuppkleit, mida kandsid peamiselt naised - ning muud seda liiki lihtsad rõivatükid olid need, millest tänapäevane rõivas kui selline sai alguse ja hakkas edasi arenema.

Tuthanamoni hauakambrist leitud rõivaesemed on eriti olulised, 1922-1923 Howard Carter. Neist üheks haruldasemaks peetakse linast särki, mis on dateeritud aastaga 1360 eKR ja asub praegu Londonis Victoria ja Alberti Muuseumis.

Rõivamood muutus Muinas-egiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebaühtlase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast lähtuvalt pidi kehakate olema avar, napp ja kerge. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, seda peeti amoraalseks ja vaid alamklassile sobivaks, mistõttu täiesti alasti käisid vaid lapsed, orjad ja lihtrahvas. Ülakeha võisid nii naised kui mehed jätta katmata, kuid siiski naised katsid ka ülakeha. Naiste rüü taljejoon oli viidud kõrgele rinna alla, meeste kehakate aga rõhutas puusapiirkonda. Ka oli naiste kalasiris tihedalt liibuv, meeste skenti aga võimaldas vabamat ja kiiremat liikumist, mis tõenäoliselt viitab meeste aktiivsemale eluviisile. Mida kõrgem oli isiku positsioon ühiskonnas, seda kallimast kangast rõivaid tohtis ta kanda. Vaarao skenti tehti kõige peenemast linasest, kullaga läbi kootud kangast. Lihtkodaniku kehakatte materjaliks oli robustsem taimekiud või nahk, sotsiaalset kuuluvust näitas ka koemuster.
Naiste kalasiri : ülimalt lihtne kehakate algas rindade alt ja ulatus peaaegu pahkluudeni, üleval hoidsid seda kaks õlapaela                                                    
.
Meeste skenti: lihtne, ümber puusade mähitud ja ees niiviisi sõlme seotud lühike seelik, et kangaotsad jäid ette voltide vahele rippuma.



Ehted ja kaunistused: Egiptlaste riietus oli täiesti kaunistamata ja isegi ateetlik, erandiks olid muidugi kuningliku perekonna kehakatted. Ehted näitasid kandja jõukust, ehted lisasid rõivastele ka värvikust. Materjaliks olid kuld, korallid, helmed, ahhaat, oonüks, kaltsedon. Ehiskraed pandi kokku merekarpidest, helmestest, lilledest, kullaga raamitud vääriskividest. Hauda pandi kaasa ehteid palju. Vanim teadaolev jalats on sandaal, mida peetakse kuuma kõrbe jaoks ideaalseks. Tald kaitseb jalga kuuma liiva eest, jalalaba aga saab piisavalt õhku.

Puhtus ja ilu: äärmiselt ranget puhtust pidasid preestrid, kes pesid end mitu korda päevas ja raseerisid ära kõik ihukarvad. Küünarnukkide ja põlvede paksenenud nahk kooriti maha pimsskiviga, putukahammustust raviti aroomiõliga. Hooldusteks kasutati mett, kaltsiiti, soola. Higistavatale kohtadele määriti viiruki ja kaerajahu segust valmistatud pallikesi. Juuste eest hoolitseti palju, on leitud erinevaid retsepte, hooldusvahenditeks. Palju pühendati aega soengute sättimisele. Egiptlased olid osavad parukameistrid. Peakatted omasid suurt sümboolikat ning praktilist tähendust.